Kui Eestil oleks vaenlasi, siis me leiaksime neid ainult meis endis

…ükskõiksus, kalkus ligimese suhtes, upsakus, tõusiklikkus, kaaskodanikega mitte arvestamine. Eesti hea käekäigu vaenlane on vihkamine, teiste asjatu maha tegemine, kadedus ja enesekesksus.

Õnneks on juba paljud inimesed aru saanud, et nii ei saa see enam kesta! Vägivalda on meie ümber liiga palju ja õnneks on seda selliselt märgatud, et asjaga tegeletakse ja abi saabub kindlasti.

Miks see leht sündis?
Sisemine maailm on tasakaaluks välise maailma kõrval. Teadlik elu algabki seest välja. Et midagi muutuks, on vaja alustada algusest. On vaja alustada rohujuure tasandilt, raku tasandilt, aju tasandilt, on vaja tükkideks lahti võtta nagu pusle, värskendus teha ja kõik ümber programmeerida. Soovime ära hoida vägivalda! Nii vaimset kui füüsilist. Et kõik inimesed teaksid kuhu pöörduda, kui nad tunnevad ennast üksikuna ja kuhugi ei oska enam pöörduda, kuid abi samas vajatakse. Ühiskond on meil selliselt üles ehitatud, kus inimene peab abi saama ükskõik mis muredele ja meie anname ka olulise panuse.
Et oleks ka neil inimestel toetus, kes on juba võtnud südameasjaks aidata neid inimesi, kes abi vajavad. Ühtsuse tunne peab veel tugevamaks saama. Miks on liiga palju vägivalda meie riigis, miks inimesed liiga kergekäeliselt otsustavad siit elust lahkuda? Miks on depressioon võtnud epideemia mõõdu ja vägivald pääseb meie seest nii kergesti välja? Aitab sellest, et inimesed järjest rohkem katki lähevad. Nad ei ole paberist, nad on kõik eriliselt säravad isiksused, nad on nagu taimed keda tuleb õigesti kasta, et nendest võimsad puud kavaksid. Et oleks rohkem positiivset energiat! Eneseteostus, eneseabi, iseendaga tegelemine = areng. Miks on vaja areneda? Mis tunne meid valdab kui kõnnime mäe tippu? 

     Sest mul on valus ja tunnen, et see on hädavajalik! Liiga palju on meie ümber negatiivset energiat. Absoluutselt kõik asjad meie sees ja meie ümber vajavad elus olemiseks ja elus püsimiseks energiat ja just positiivset energiat, aga kuidas seda kõige paremini saada? Kui ei ole energiat, ei ole ka elu! Seda on vaja, selle puudust on näha liigagi tihti. Ja ainult läbi sisemise maailma oskame me välismaailmast paremini aru saada. Väline maailm on ja jääb alatiseks meiega.
Kahjutunde karikas sai täis, enam ei ole isegi ainult kurb, vaid on ka valus juba vaadata ja valus kuulda, valus lugeda kannatavatest inimestest ja see leht sündiski tugevast valust ja vajadusest, sündis tundega, et on vaja tegutseda ja tähelepanu juhtida! Liiga palju on meie ümber vigastatud hingedega inimesi ja katkised hinged vajavad rohkem tähelepanu! Midagi ei sünni lihtsalt niisama! Meie riik on saanud 100 aastaseks, 1. sajand on käidud, teine 100 on ees, kõlab hästi eks! Kuid selle taga on suur töö. Inimesed näevad vaeva igapäevaselt, et see riik oleks mõnus koht kus elada! Kuid see on ainult väline pool, see näib sellisena, see on nagu illusioon.  Miks me  ei võiks seest poolt ka sellised olla, positiivsed, rõõmsad, naeratada inimestele, hoolida, aidata . Tunnen uhkust meie riigi üle! Hea tunne on siin elada! Igale poole kuhu ma vaatan ja käin, igal sammul õhkab arengut. Eriti soe tunne on siis, kui tähtsad külalised teisest riigist kiidava meie riiki. Kuid enda sees mõtlen, et see on ju ainult väline hiilgus. Kunagi üks ameeriklane küsis mu käest: kas meil on riik kus naeratused on loetud? Ja mind jääb närima kõige tähtsam asi, miks on meie armsa riigi inimeste sisemine maailm nii katki? Õnneks tean ma ka vastust: paljud inimesed on veel eelmise ajastu (mida sügavam nõukogude aeg, seda kõvem muster) kasvatusmustritega ja ei ole teadlikud kuidas mingid asjad toimivad ja kuidas võiks teistmoodi suhelda inimestega. Suhelda nii, et jääks hea tunne sisse ja samuti olla teadlikud kuidas võiks oma lapsi teistmoodi kasvatada! Nad ei taha olla teadlikud nendest asjadest, mis neid muutma peaks. Kui nemad ei taha, siis mina tahan! Kui me tahame olla eeskujud muule maailmale, siis peaksime oskama olla õnnelikud, aga kuidas seda kõige paremini teha saab? Õnnelik olemine ei ole miski, mida saame sundida või otsustada, et oleme nüüd õnnelikud. See kõik tuleb ju seestpoolt. Võiksimegi alustada vaikselt, alustada samm sammult oma teadlikkuse tõstmiseks – mis on see sisemine maailm, Sinu soolestik, Sinu tunded, mõtted ja emotsioonid, Sinu aju, Sinu ego, Sinu alateadvus, kuidas Sa funktsioneerid üldse? Mis toimub inimeste sisemises maailmas? Teatud asju ei taheta avalikult rääkida, teatud asju ei taheta tunnistada. Ei osata rääkida. Asju lahendatakse karjumise teel. See ei ole normaalne ja ei ole kasulik mitte kellegile. Ja on ka tulemustest näha (enesetapud, suitsiidikatsed, massiliselt depressiivseid inimesi, vaimne ja füüsiline vägivald, karjuvad mehed ja naised, läbi mõtlemata välja ütlemised). Keegi ei taha väga oma probleemidest rääkida! Kuid mina tahan sellest rääkida! Olen ise oma vägivaldsuse seljatanud, olen ise depressioonist välja tulnud, olen ise erinevad sõltuvused ületanud ja olen nii palju kokku puutunud erinevate inimestega, kellel on tõesti palju hingel ja neil ei ole kedagi, kellele omi asju rääkida, pole kedagi, kes aitaks lahenduseni jõuda. Psühholoogide ja terapeutide juurde on pikad järjekorrad. Abi vajavad inimesed lõpuks lihtsalt plahvatavad ja tulemus on kõigile teada. Samamoodi vajavad ka psühholoogid ja erinevad oma ala spetsialistid tuge oma hingeasjades. Oleme ausad, kõigil inimestel on oma lugu rääkida ja tegelikult on kõigile inimestele on tuge vaja – aksioom!

Siin on vaja teistsugust lähenemist, uusi lahendusi, kuna vanad lahendused ei tööta nii nagu peaks. Oleme ju uuendusmeelne riik! Teeme ära! Teeme ka sisemise maailma korda inimestel!

Mis on Sinu meetod oma murede ja probleemide lahti häkkimisel?

Toetagem üksteist! Igaüks meist läbib oma elus väga raskeid momente, igaüks omal ajal. Elu ei ole lihtne, kui seda tuleb elada läbi negatiivsuse. Lihtsalt mõelge ühel hetkel, et need inimesed, keda me peame kõige tugevamaks võivad olla ka kõige tundlikumad ja vajavad samamoodi tuge. Kas olete mõelnud selliselt, et need inimesed, kes avalikult väljendavad oma lahkust ja aitavad meelsasti teisi, ei pruugi saada ise just kõige paremini hakkama? Kas olete tähele pannud, et need, kes hoolitsevad teiste eest, vajavad ka ise hoolitsust. See on võiks ju elementaarne asi, et inimesed hoolitsevad üksteise eest, kui seda palutakse või vajatakse. 

Kas teate, et kõige raskem on meie ühiskonnas öelda nelja asja: “Palun vabandust” “Ma armastan Sind“ ,“Mul on kahju“ „Aita mind“ Mõnikord inimesed naeratavad, aga kui te võtate hetke, panete tähele ja oskate vaadata sügavamale, näete millist valu nad kannatavad hingesügavuses. Paljud naeratused on üldse võltsid. Kõigile inimestele minu ümber, kes elavad oma elus läbi rasket perioodi, lasen lahti armastuse ja toetuse laviini. Meile kõigile on vaja toetust. Ma palun igat inimest, lihtsalt mõelda nende asjade peale ja anda edasi toetus kõigile neile meie hulgast, kellel on probleemid perekonnas, kes võitlevad tervise eest, kellel on raskused töö juures, neile, kes muretsevad ühel või teisel põhjusel, haletsevad ennast ja kellel on hädavajalik teada, et maailmas on olemas need inimesed, kes ei ole ükskõiksed teie elude suhtes ja maailmas on olemas sellised inimesed ja vahendid, mis aitavad Sul uuesti sündida ja tunda ennast täisväärtusliku inimesena! Räägime lihtsalt, räägime ausalt ja otse, räägime endast välja, mitte moonutatult! Kui me seda ei tee, siis see koguneb meie sisse.

Mulle meeldib väga Äripäeva raadio sõnum, “Ausalt ja kartmatult”. Selline ongi kõige õigem lähenemine, sest ainult nii saavutamegi sellise tulemuse, mis meid edasi viib. Elu ei soovi paigalseismist, absoluutselt kõik on liikuvuses. Kas me tahame, et midagi muutuks meie ümber? Vaadates meie ühiskonnas peale kasvavat noort põlvkonda (nutitelefonide ja ekraanide üledoos, omavahelise suhtlemisoskuse puudus, oma sõnavara kasutamine, tihti endast väljaminemised jne, jne.) tunnen, et nii ei saa enam edasi kulgeda. Tunne minu sees ütleb, et see ei ole õige….. Siis mis me teeme? Need kes ei taha, need kes ei oska, kas siis nemad ei peagi? Ei pea tõesti, kuid täpselt nii kaua kuni te ei kahjusta oma tegevusega teisi! Kõik siin elus on vabatahtlik nüüd! Need kes ei oska, aga soovivad ja need kes oskavad ja tahavad – tere tulemast,  oma panusega muutub elu meie ümber igal minutil. Kõik teevad seda niikuinii, kas teadlikult või alateadlikult. Palju on juba neid inimesi, kes suudavad, oskavad ja tahavad seda teha, milleks siis ju üldse elada kui ei taheta areneda. Väline maailm areneb helikiirusega, erinevad uued lahendused inimeste elu veel lihtsamaks muutmisega. Hea tunne oleks samamoodi ka inimeste sisemist maailma ka lihtsamaks muuta? Aga kuidas seda teha?