TÄHTIS
Kriisijärgsed soovitused
Palun mulle ka üks gluteenivaba, laktoosivaba, rutiinivaba, stressivaba, vihavaba ja negatiivsusevaba elu palun. Ehk elementaarne teadlikkus sellest, kes me inimestena oleme, kuidas me funktsioneerime ja kuidas elada oma elu selliselt, et see ka meile meeldiks, et meil ei oleks probleeme. Kõik me soovime ju oma elu ilusamaks elada. Kõik me tahame ennast hästi tunda!
Kuidas seda aga saavutada?
Hetkel meie kodumaal selline olukord, kus meil on vaja kokku hoida rohkem kui kunagi varem. Unustame vähemalt sellekski ajaks negatiivsuse ja üksteisele ära panemise!
Põhilised asjad, mis meid edasi aitavad on kohanemine olukorraga ja sellega leppimine, sest me ei saa ju seda olukorda muuta. See olukord on lihtsalt selline ja on paraku üks elu osa praegu. Mida me muuta saame on meie mõtlemine, meie suhtumine, meie hoiakud, meie reageerimine, asjadele tähenduse andmine. Meie mõtteviis on see, mis aitab oma raskeks kujunenud olukorda paremaks muuta – aksioom. Ainult läbi positiivsuse suudame kergemini edasi liikuda. Miks me tekitame omale veel juurde probleeme? Kuidas seda kõike teha? Kerge on seda öelda, veel raskem järgi teha. Tegutseme!
Oluline sõnum
Alustame oma sisemise maailma korrastamisest.
Teadlikkus, positiivne olemine ja mõtlemine, usk, tahe ja tegutsemine.
Minu soovitused kriisiolukorraga toimetulekuks. Nende järgi elasin ka mina pärast DNV sündroomi põdemist ja aitasid mu elu ilusaks muuta.
Nende oskuste omandamine, mis meie elu parendada aitavad on lausa kohustuslik. – KNHS
Elu elamise oskus määrab nii selle kvaliteedi ja kui kvantiteedi. – KNHS
Heameelega avaldan teile oma avastused, mis võikisid ju sobida hästi kõigi meie elude alustaladeks. Elu elamine on tegelikult lihtne. Meie oskused on need, mis määravad ära selle, kuidas me juhtunuga toime tuleme, millal me tuleme, mismoodi me tuleme? See juba sõltub meie kõigi panusest. Tänapäeva maailmas me koguaeg püüame midagi. Püüame ise keegi olla, kellegi meele järele olla jne. Mis ei ole iseenesest ju halb, edukad, ilusad, terved ja tublid tahame ju kõik olla. Ja teistpidi võiksime ka ju lihtsalt olla, mitte midagi tegemata – lihtsalt kulgeda. Ma soovin teiega jagada mõningaid oskusi, mis mind on elus edasi aidanud ja olen kindel, et need oskused aitavad ka teid ;). Mõtleme korraks oma sellise oskuse peale, mille kohta saame öelda, et ma olen tõesti osav selles. Mis tunne tekib? On ju hea tunne, kui meil midagi hästi välja tuleb? Ja mida rohkem me oskame, seda lihtsam on meil elu. Sest elu vajab erinevaid oskusi. Alustame 🙂
Mida ma pean tegema selleks, et ennast hästi tunda?
Minu 9. nõuannet – see elementaarne ABC, mida praeguses olukorras võiksime kindlasti järgida on “Positiivsem suhtumine ja reageerimine”, “Hea enesetunne”, “Usk”, “Kohanemine olukorraga”, ” Mõtlemine”, “12A meelespea”, “Koostöö”, “Üksteise mõistmine”, “Teadlikkus”
Põhilised asjad, mis meid edasi aitavad on kohanemine olukorraga ja sellega leppimine, sest me ei saa ju seda enam muuta. See on juba siin. Mida me muuta aga saame, on meie mõtlemine, meie mõtteviis, mis aitab oma raskeks kujunenud olukorda paremaks muuta – aksioom. Ainult läbi positiivsuse suudame kergemini edasi liikuda. Miks me tekitame omale veel juurde lisaprobleeme? Nagu neid vähe oleks inimestel. Alustame sellest, et me hoiame kokku ja üheskoos on meil veel suurem jõud oma probleemid seljatada. “Üks kõigi, kõik ühe eest!” Ajalugu on näidanud seda korduvalt (Balti kett, Augusti putš, laulupeod, inimeste aitamine erinevate fondide kaudud nende rasketes haigustes, jõulutunnel jne.). Palun unustame selle negatiivsuse ja üksteise süüdistamise, sildistamise ja hinnangute andmise. Palun unustame asjadele negatiivse tähenduse andmise ja negatiivsusest ennast mõjutada laskmise.
Elame hapras maailmas, kus inimeste läbipõlemisoht on lähemal kui me arvame. Liiga palju vaimset ja füüsilist pinget: depressiooni, negatiivsust vägivalda ja nüüd see viiruse asi. Inimesed lihtsalt ei suuda selle kõige toime tulla ja annavadki alla. Selgemast selgem on see, et inimestele on vaja tuge. Kui vaimne (sisemine) maailm on korras, siis ka füüsiline maailm õitseb. Garantii!
Ma väga palun, teeme seda veelkord. Teeme seda niikaua kuni ei ole ühtegi depressioonis inimest ja kui see on juhtunud, siis võime igaüks uuesti olla see, kes me olla tahame, iseasi, kas me seda tahame, sest nii hea tunne on ju ühtse meeskonnana selg selja vastas probleemidele vastu minna.
Esiteks sõltub palju meie suhtumisest. Kuidas me asjadele reageerime? Kuidas me nimetame asju? Kui me proovime, et me ei nimeta praegust olukorda kriisiks, me küll teame, et see on keeruline olukord. Me ka reageerime sellele rahulikumalt ja tegeleme nii kuidas oskused võimaldavad. Jälgime, kuidas siis meie elud saavad olema! Sest kõik mida me endale ütleme, millest mõtleme, tähelepanu suuname ja sellele ka negatiivse tähenduse anname, kuidas asjadesse suhtume, kuidas mõistame, kohaneme ja lepime, siis on sellel suur jõud meid mõjutama hakata ja see ka tõelisuseks saab.
Teiseks sõltub meie elu oskusest ennast hästi tunda – meie hea enesetunne. See tunne, et meil on hea olla aitab meid alati. Kui me oleme teinud midagi, kas söönud, trenni teinud või tööd teinud, siis kõik lõppeb alati mingi tundega. Meie oskusest sõltub nüüd, kas peale mingit tegevust on meil halb tunne või hea tunne. Mida rohkem me ennast hästi tunneme, seda mõnusam on elu. Sest tunnetest kõik algabki. Kas me teadlikult või alateadlikult tahame koguaeg ennast hästi tunda. Kõige parem kombo ennast hästi tunda on olla teadlik sellest, mis tegevusi me teeme. Alateadlik tegutsemine viib meid kergesti automaatsete tegevusteni ja siis ei pruugi tulemus meile alati meeldida. Ebamugavustunnet kardame me kõik, sest kartmine on meie loomuses juba. On ka pühakiri kirjutanud, et elu maitset saame tunda alles teisel pool hirmu. Palju soovitatakse meile, et astu oma mugavustsoonist välja. Kellegil ei ole kohustust sealt välja astuda, kõigil on võimalus seal olla ja oma elu nautida selles maailmas. Kuid palun ärme siis virise või heida ette, miks kellegil on meist parem elu. Kõigil meil on võimalused (meie potentsiaal) oma elu parendada (parem veel paremaks muuta).
Kolmandaks mida me usume. Usk aitab meid alati edasi liikuda, samas võib ka tagasi liikuma panna. See tunne on nii võimas lihtsalt ja kujundab meie jaoks just sellise maailma, nagu meile öeldakse või aitab kujundada selle millise me ise tahame. Valik on meie!
Uskumise kohta toon enda pealt ühe näite, et kui lasta info (erinevad uudised, inimestega vestlused, meedia jne.) mis meid igapäevaselt saadab läbi kolme filtri. Esimene on tõefilter. Kas see info, mida ma kuulen vastab tõele? Teine filter on kasulikkuse filter. Kas see info on mulle kasulik? Kolmas filter on mõjutamise filter. Kuidas see info mind mõjutab? Milliseks see info mind muudab? Ja kui see info, mida saame, ei ole tõene, ei ole meile kasulik ja mõjutab meid negatiivselt, siis miks me laseme seda endale sisse? Mõtlemiseks! 😉
Kõik mida me usume, see tõelisuseks saab. – KNHS
Neljandaks on kohanemine, leppimine ja aksepteerimine. Palun kohaneme ja võtame olukordasid ja sündumusi kui tavalist elu osa, sest elu see on ju üks juhtumiste jada. Igapäev juhtub ju midagi. Seda me kutsumegi eluks, kus erinevad sündmused ja olukorrad igapäevaselt aset leiavad. Elu oleks ju igav, kui midagi ei juhtuks. Elu maitset saame tunda alles siis kui me reageerime sellele mingit moodi, mis tähenduse me toimunule anname. Meie oskused on need, mis määravad ära selle, kuidas me juhtunuga toime tuleme, millal me tuleme, mismoodi me tuleme? Praegune olukord on lihtsalt üks järjekorras olev olukord, mis vajab kohest tegelemist, sest selle mõju on miljonitele inimestele. Seda me kutsumegi eluks, kus erinevad sündmused ja olukorrad juhtuvad igapäevaselt. Elu oleks ju igav, kui midagi ei juhtuks. Elu maitset kibedat või magusat, saame tunda alles siis kui me reageerime sellele mingit moodi, mis tähenduse me anname toimunule. Kui me lepime asjadega nii nagu nad hetkel on ja teame, et nad saavad muututuda ainult meie panusest, siis ongi kõik hästi, no on lihtsalt. See kui me aksepteerime erinevaid sündmusi ja olukordasid sellisena nagu need on ehk siis suudame võtta positiivselt loob palju suurema väärtuse kui see, kui me pidevalt negatiivselt asju näeme. Ehk siis positiivsus on see mis meid võitjaks teeb. Seda nimetamegi eluks, kus erinevad sündmused ja olukorrad juhtuvad igapäevaselt.
Viiendaks saame sellest olukorrast üle ainult oma mõtteviisi muutes. Oma mõtlemist muutes suudame olla üle ükskõik mis olukorrast. Siinkohal on jälle vajalik meie oskus seda teha. See kuidas ma mõtlen, millest ma mõtlen, kui tihti ma mõtlen määrab meie funktsioneerimise kvaliteedi. See on oskus mõelda ja käituda selliselt, mis ei kahjusta meid ennast ega ka teisi. Mõelda neid mõtteid, mis meid edasi viivad ja mis mingi tegevus meile kaasa toob? Ükskõik mis olukord meie elus ka ei ole, oma mõtteviisi muutes saame me oma elu ikka timmida. See kuidas ma mõtlen, millest ma mõtlen, kui tihti ma mõtlen määrab meie funktsioneerimise kvaliteedi.
Kuuendaks oskuseks omandasin ma 12A meelespea, mis on minu elu veel säravamaks, veel imelisemaks, veel maitsvamaks, veel värskemaks teinud. Sama juhtub ka teiega, uskuge mind 😉 12A meelespea – armastame, austame, oleme ausad, oleme avatud, arvestame, aitame, alustame, oleme aumehed ja aunaised, aksepteerime, avastame ja andestame, sest riik need oleme meie. Ja meie riik on nii tugev kui on tema inimene. Meie kodumaa on ju see, meie elame siin ja vastutame oma tegude eest. Kuidas me tahame ennast oma kodus tunda? Et oleks puhas ja koristatud! Miks me siis ei tee seda? Sest puudub oskus, nii lihtne see ongi. Põhjus leitud, nüüd saame alustada selle oskuse omandamisega. Elu ongi üks oskus. Oskus elada määrab ka meie elu kvaliteedi.
Seitsmendaks Tuletan sõbralikult veel meelde, et kuna me oleme piisavalt väike riik, et saavutada see tulemus, mis meile kõigile meeldiks. Kutsun üles kõiki inimesi üheskoos tegutsema selle nimel, et teeme oma kodumaa korda, nii nagu me teem kevadisi aiatöid, või koristame kodu – mõeldes enda peale, oma lähedaste peale, oma laste peale, meie Eestimaa looduse peale. Mõtleme, kuhu me jõudmas olema ja mida me saavutada tahame? Mis tunded meie sees on? Kui meie sisemine maailm on korras, siis tuleb väline iseenesest kaasa. Oleme märganud, et meil (Eestil) on nii palju abilisi kes meid aitavad, me oleme osa rikka ja võimsa pere liikmed (Euroopa Liit) meil on suur ja tugev vend (Nato), lisaks oskame ju vajadusel üksteist toetada ja aidata, mida meil nutta on, et meil rasked ajad ja ei tea mis saab. Pea püsti, selg sirgu ja nagu eestlastele kombeks ja traditsooniks – käärime käised üles ja hakkame tööga pihta. Meie tegutsemine, meie usk, meie tahe, meie oskused, meie järjepidevus, meie suhtumine, meie kohanemine, meie leppimine ja aksepteerimine on meie salarelvad selle juures. Tuletan ka meelde seda, et meid häirivad ühiskonna hädad saavad alguse meie kangekaelsusest ja põikpäisusest.
Kaheksandaks tähtsaks oskuseks on arusaamise oskus, me mõistame teisi inimesi, me saame aru, miks nad just sellised on ja miks nad selliselt käituvad. Kuna kõik inimesed on unikaalsed (ainulaadsed) ja erinevad, iga inimene on just enda elu kunstnik ja ta joonistab täpselt sellise pildi nagu talle meeldib, nagu tema oskab ja tahab. Selle näite järgi võiksid ka inimeste erinevad käitumisviisid iseenesest mõistetavad olla. Igal olukorral ja sündmusel on oma põhjus. Ka endast arusaamise oskus on väärtus! Miks me sellised oleme, miks me nii käitume jne.? Põhjuseid on vaja teada, ilma nendeta on elu keerulisem. Mind aitab alati põhjuste leidmisel küsimus “Miks?” Ja “Mida mingi tegevus mulle annab, mis kasu see võiks tuua?”
Üheksandaks on see kuidas me teadvustame antud olukorda, kas see on meie jaoks ainult probleem või näeme siin ka lahendusi. Elus ei ole kunagi halba ilma heata. Meie teadlikkus määrab ära selle, millised me tahame olla. Või tahame saja millised olla? Meie valik 🙂
“Kui see on piisavalt tähtis meie jaoks, siis leiame kindlasti mooduse, kui leiame aga ettekäände, siis järelikult ei olnud see piisavalt tähtis” – Daniel Decker
Olete kindlasti juba märganud, et meil on uus ajastu. Kõik ümberringi areneb ja uuendatakse, püütakse olla innovatiivne igal sammul, mis on väga tervitatav ja vajalik. Samamoodi on vajalik teha seda järjepidevalt ka inimeste mõttemaailmaga, seda pidevalt uuendades ja positiivselt programmeerides.
Leian, et tänapäeval on juba auasjaks rääkida oma probleemidest. Oma probleemide tunnistamine ja nendega tegelemine on austust ja auhinda väärt. Mis on üldse probleem ja miks seda meie ümber liiga palju on? Ma defineeriksin seda selliselt: see on olukord, lihtsalt üks elu osa, mis vaevab Sind igapäevaselt ja ei lase rahulikult elada. See on üks tõke, mis vajab ületamist ja selle ületamine nõuab meid erinevaid oskusi. Seda tuleb ju iga päev ette, see ongi see mis meid edasi aitab. Probleem on maskeeritud
võimalus. Meie suhtumine liigitab selle kas negatiivseks või positiivseks. Meie valik, kas me näeme probleemi kui tõket mida lihtsalt ületada, või näeme takistust mille taha kinni jääme. Positiivsemal juhul võime näha probleemis võimalust, võimalust teha midagi uutmoodi ja see aitab meil ka edasi liikuda. Ära lahendamata ja alati negatiivselt probleemi nägemine või suhtumine võib põhjustada palju kurbust. Sama ka välja ravimata hingehaav. Me ei kujuta ettegi, kui lihtsalt me võime põhjustada neid. Meie sõnad võivad olla nagu väiksed noad, mis on inimeste sisse erineva sügavusega haavad lõiganud. See kui hoitakse enda sees kõik, midagi teistele jagamata, see muudab võimatuks muutumise ja uue info saamise, sest energiavood seiskuvad. Sa hoiad endas kinni seda jõudu (proovi kas Sa jõge suudad peatada), mis tahaks vabalt voolata. Meie sünnipärane loomuomadus on voolata, olla loominguline ja vaba. Jälgime näiteks lapsi, nii kui me midagi üritame neile peale suruda, annavad nad märku protesti või endasse sulgumisega. On auasi lasta ennast aidata, kui Sa seda ise ei oska nii hästi. Kui Su auto, telefon või kodus toru katki läheb, siis on ju elementaarne (iseenesest mõistetav) et me küsime abi kui me ise parandada ei oska. Palun unustame selle valehäbi. Paljudel inimestel on juba hea meel, et nad saavad kasulik olla kellegi jaoks. Jah, kunagi oli see häbiasi, et inimesed ei julgenud oma tunnetest ja probleemidest rääkida. Kes julges, seda vaadati kui veidrikku ja naerdi
välja. On auasi, et me ei teeks endale ja teistele inimestele enam haiget. Ei kahjustaks neid mitte mingil moel. Meie ühiskond on liiga habras veel, me sildistame, anname hinnanguid, klammerdume, diagnoosime, vihkame jne. Inimesi liiga tihti mõjutavad erinevad asjad, neile pandud diagnoos hakkab ise oma elu elama ja ka oma haiget saanud tundeid ei osata ise ravida. On auasi anda ausat ja ilma kriitikata tagasisidet ja seda ka positiivselt osata vastu võtta. See tagasiside, mida ise annan teistele, ütleb neile
alati midagi enamat ka minu enese kohta. Tagasiside võib olla valus, kuid alati vajalik. Igas olukorras on ju midagi, mida teised minust näevad, kuigi ise ma seda ei pruugi näha. Saadud vastukaja puhul on mul kohustus kasvada. Mida sügavam teema, seda kiiremini ja põhjalikumalt peame sellega tegelema. Alustades esimesest faasist: arusaamine, et midagi üldse valesti on või. Teine faas on endale tunnistamise faas. Siis tuleb aksepteerimise faas, leppimise faas, tahtmine midagi ette võtta. Seejärel enda muutmise faas. Ja siis selle kõige negatiivse unustamise faas. Leppimine ja millegi poole püüdlemine on üks olulisemaid asju, mis meid elus edasi aitavad ja on sisemiseks kasvuks väga vajalikud vitamiinid. Kui ei lepita sellega, mis on elus paratamatu, frustreeritakse kergesti. Nii kulub liiga suur hulk energiat täiesti tarbetule võitlusele ja
tulemuseks ongi depressioon ja läbi põlemine.
On kõige tähtsam olla armastatud. See tunne meie sees on nii suur ja samas on eelmisest ajastust sisse jäänud muster, kus me seda armastust nii palju ei saanud. Ma luban Sul olla see kes Sa ise tahad olla. See tunne “MINA OLEN” seame enda jaoks esikohale. Sest ma tunnen seda ka enda pealt, et see on meie lapsepõlves valusate kogemuste järel kuulda veel ainult vaikse sosinaga, kui sedagi 🙁 ma ei pea enam kunagi kartma abi küsida (see on täiesti normaalne reaktsioon, et oma abitus ängistab ja teeb
häbi, peaks nagu omal jõul ju hakkama saama, ka mina tundsin nii). Meil ei ole kunagi tarvis häbeneda seda elu, mis on meie enda oma. Meil ei ole kunagi tarvis eitada lapsepõlve varju. Kui ma ei karda, ei ihalda ja ei vaja, siis ma ei sõltu enam millestki. Kui ma ei sunni ennast, siis ma ei muutu kalgiks ja jäigaks.
Tegelikud ohud algavadki enesepettusest, mitte kunagi selle tundmisest. Väga ohtlik on selline olukord, kui riikliku või mõni muu asutuse töötaja muudab tõeks selle, mida ta oma meelepettes kujutles tõde olevat. Väga paljud inimesed elavad vale diagnoosiga. Kahjuks liiga kergelt määratletakse meie ühiskonnas diagnoose. Inimeste määratlemine “SELLISTEKS” muudavadki nad just sellisteks nagu neile öeldakse, sest öeldud sõnad hakkavad inimeste sees oma elu elama (meie loomus). Ravi ja hoolduse alal tuleb ette selliseid olukordi, kus kliendi soovi austatakse niikaua, kuni ta on tugev ja kaitsevõimeline, kuid seisundi halvenedes tema tahe murtakse. Siinkohal oleks parim vastutustundlik tegutsemine.
Iseennast teostaval ennustusel on alati õigus, sest see loob iseenda tõe!
Samasugune toodab samasugust. Inimestele tuleb anda seda, mida nad vajavad: aega, ruumi, puhkust, lähedust, mõistmist, kaitset, tähelepanu, austust, ausust, aksepteerimist, andestamist ja armastust.
Elu kujuneb erinevatest etappidest ja pöördepunktidest, moodustades erinevaid kihte. Ühele etapile järgneb teine ja teisele kolmas, need kõik moodustavadki meie oma loo. Elu on oma kogemuselt andmine ja saamine. Allaandmine tähendaks teatud mõttes surma seadmist oma elust ettepoole – vähemalt niisuguse juhul, kui see tähendaks oma sisemisest minast ja puutumatusest loobumist. Tuleb leppida seega mõttega, et ka halvim võib juhtuda ja valmistuda vastu võtma seda, mis tuleb meile vastu – ükskõik kui valus see ka ei oleks. See ei tohiks meid takistada elamast seda elu, mis on meil olemas just siin ja praegu.